Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,

kuigi me seda ei näe.

Iga mõte, mis tuleb ja läheb,

jääb kuhugi alles.

See, mis sa naeratades kinkisid,

võib kunagi otsa saada,

aga naeratus jääb.

Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,

jääb igavesti ootama.

Isegi ütlemata jäänud sõnad

on mõttes öeldus

ja kuhugi tallele pandud.

Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv

saab täita aja ääretud salved.

Kuidas muidu üksainus silmapilk

võib kivi paigalt veeretada.

/Karl Ristikivi/