Sa ära küsi, milleks jälle lähen

ja milleks jälle otsin uusi teid.

Mu süda valutab. Ja mulle vähe

on kõigest, mis ehk seni köitis meid.

Ma tean, et kuskil veel on uued rannad

ja uusi sündmusi võib tuua päev.

See igatsus mind kaugusesse kannab

ja ekslemisel lõppu ma ei näe.

Ma tean, et igatsus on kõikjal sama,

ei saa ju põgeneda enda eest.

Kuid loodud ekslema ja igatsema

ju ongi minu imeline tee.

/Ilmi Kolla/