"Kui vaadata, kuidas kaks kaasaegset keskmist inimest...teineteisega käituvad, siis on peaaegu meeleliselt tajutav, kui tihedalt on iga inimene...ümbritsetud kaitsekihiga, puhtast hingelisest kõrvalekaldumisest, kavatsustest, ängidest ja soovides kootud võrguga. Kõik need pürgimused on suunatud ebaolulistele eesmärkidele ning eraldavad teda kõigest ülejäänust. Näib, otsekui ei tohiks hing jõuda sõna juurde, otsekui oleks häda vajalik ümbritseda hing tervenisti kõrge hirmu ja häbi taraga. Vaid soovideta armastus võib sellest võrgust läbi murda. Ja kõikjal, kus see võrk lõhutud, vaatab meile otsa hing...
Väga haruldased on inimesed, kelle hing väljendub juba nende igapäevases jutus. Sellised inimesed on juba midagi enamat kui poeedid, nad on peaaegu pühakud."

-Hermann Hesse-