Sellest sügisest tegelen ma süvendatult fotograafiaga ja mõtekas oleks kolida ennast edasi uude blogisse... Nokitsen veidi selle kallal kui aega saan...
Seniks saab minu tehtud fotosid vaadata Facebookis https://www.facebook.com/IrmeliPhotography/
Samuti leiab mind Instagramis https://www.instagram.com/irmelianspal/
Retseptid ja mõned näputööd. Mõlgutan niisama mõtteid ja otsin inspiratsiooni laiast maailmast.
Friday, 30 December 2016
Friday, 30 September 2016
Sa ära küsi, milleks jälle lähen
ja milleks jälle otsin uusi teid.
Mu süda valutab. Ja mulle vähe
on kõigest, mis ehk seni köitis meid.
Ma tean, et kuskil veel on uued rannad
ja uusi sündmusi võib tuua päev.
See igatsus mind kaugusesse kannab
ja ekslemisel lõppu ma ei näe.
Ma tean, et igatsus on kõikjal sama,
ei saa ju põgeneda enda eest.
Kuid loodud ekslema ja igatsema
ju ongi minu imeline tee.
/Ilmi Kolla/
Thursday, 29 September 2016
Ära jäta vahele kallistamata päevi,
need ei tee elu lühemaks ega päevi pikemaks.
Jaga ootusi, need on kõigile ühised,
nad elavad meis nagu hommik, päev ja õhtu.
Lootus tõuseb ja loojub,
olles kord valgus, kord pimedus.
Armasta seda päeva, mis on.
Armasta teist ja kolmandat päeva.
Armasta kõiki päevi.
Nad annavad meile hetki,
mis teevad ootused lühemaks,
ja kus valgus ja pimedus
on tõustes ja loojudes
armastus.
/Jaak Kõdar/
Sunday, 3 January 2016
Ma pole kurb, et aasta möödub.
ma pole üldse nukrusega löödud.
Võib kauniks mõelda iga tulevase hetke,
saab olnut võtta vaid kui vajalikku eluretkel.
Et saada tugevaks ja targaks, soojaks
või millegi ehk kauni loojaks,
peab sügavale hingepõhja vaatama
ja möödund päevad enda ette laotama -
sealt selgub tõde, mis on olnud väärtuslik, mis vähem,
kes olnud mulle kauge, kes on olnud lähem.
On igas päevas olnud oma õppetund -
jah, olen õnnelik, kui soovin kallitele rahulikku und.
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldus
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
Ei ole õige öelda, et inimesed
tulevad ja lähevad.
On inimesi,
kes tulevad
ja kunagi ei lähe.
Nad on sooja hommiku sarnased.
Nad tulevad
ja tulevad
ja tulek on lõpmatu liginemine.
On inimesi,
kes lähevad
külmas ja rõskes õhtus.
Nad lähevad
ja lähevad
ja nende ümber
võbised varjud
ja minek on lõpmatu eemaldumine.
Subscribe to:
Posts (Atom)